õnnelik olemisest

On ütlus, mis on umbes taoline et "Kõige pikem teekond, mis inimesel läbida tuleb, on 18(-20) tolli peast südameni."
Mulle tundub, et olen selle tee läbi käinud ja raja selgeks õppinud ning selle vajadusel uuesti ja uuesti läbimine läheb päris ladusalt. Tasuks on alati sügav armastuse, rahu, rõõmu, õndsuse tunne. Mina olemise tunne. Elus olemise tunne. Võimas tunne on.
Ja mingis minu võibolla et isekuses mulle tundub, et see rada, see võimalus on meil kõigis olemas. Ja see on kõik, mis tõeliseks armastuses, rahus, rõõmus, õndsuses elamiseks vaja on.
Täiesti võib olla, et see olek on ka õnnelik olemine.
Nüüd ma kohtan inimesi vahel, kelle puhul mulle esmalt tundub, et nad on pähe võtnud mõtte, nagu nende õnnelik olemine sõltuks millestki välisest. Algul muidugi arvan, et nende mitteõnnelik olemine sõltub millestki nende sisesest - sellest et nad on ära andnud oma jõu, võtnud omale uskumiseks, et nende õnnelikkus sõltub millestki välisest ja võtavad ka selle järgi elada. Ning seetõttu nad pole ka õnnelikud. Mõnes mõttes on see nende asi muidugi jne.
Kuna ma elan pigem idee järgi, et "Happiness is a choice.", siis mu maailmavaates pole olemas varianti, et kellelegi pole seda antud ja teisele on. Mul pigem on nii, et tuleb see valik teha, et ma tahan olla õnnelik ja siis käia seda rada, mis õnneliku olemiseni viib. Ja ma arvan/usun, et õnnelik olek tuleb seest, ega sõltu mingisugustest välistest teguritest.
Nüüd tegeledes lõimumiste ja manifesteerimiste ja muude praktikatega on kerkinud üles ka selline väljend või vaade või mõttekäik, et "hingel/vaimenergial on soovid".
Nojah, küllap tal ongi soovid ka.
Nüüd vaatenurk nihkub olukorralt "ma tahan oma maja (mõte). kui ma saan oma maja siis ma olen õnnelik. (uskumus et õnnelik olemine sõltub välistest asjadest)" olukorrale "minu hing vajab/soovib/tahab õnnelik olemiseks maja". Umbes nii et see on hinge soov ja kui hinge soov saab rahuldatud, siis hing (ja ka inimene) on rahul ja õnnelik, ja kui ei saa, siis hing ei ole (vähemalt mitte niiiiii) õnnelik. Või siis mitte nt maja vaid mees, armastatu jne teemad.
Sedasi mul tekib küsimus, et kas minu hinge soov on lihtsalt olla õnnelik? Ja kui ma siis lihtsalt kasutades mingit oma meetodit olen õnnelik, siis minu hing on ka õnnelik (sest soov on täidetud)?
Ja siis teiste hingedel ei ole sooviks lihtsalt olla õnnelik ja siis neil on vaja saada või saavutada midagi muud ja alles siis nad on õnnelikud?
Ma ise enne oleks arvanud, et oma õnnelikkuse millestki sõltuma panemine on meie kui inimolendite "looming", mitte hinge "omadus". Ma oleks arvanud, et neil hetkedel kui laseme vaimenergial täiesti üle võtta oma olemise ja elamise, kui oleme täiesti ühenduses kogu universumiga, kui tunnetame seda ühendust ja oleme sealt ja elame ja loome sealt, et siis oleme lihtsalt nii õnnelikus, õndsas, armastavas ja rahu olekus, et meil on küll soovid, kuid me pole sõltuvad ega takerdunud selle kõige tulemusse. Et elame rohkem kogemusest ja kogemusele kui et elaks lõpptulemust oodates ja tulemusele. Et õnnelikkus, rahu, rõõm ja kõik see muu hea kraam on lihtsalt olemisest.

Kuidas sa seda näed?

Õnnetunne on seotud rahulolu tundega. Õnnelik olemise seisund ja õnnetu olemise seisund - on väga fundamentaalse iseloomuga. Isegi kui ma kogen pinnapealset (aga piisavalt ehedat) viha emotsiooni hetkel - ei kao minu fundamentaalne õnnetunne kuhugi.
Piisavalt inimesi jälgides, olen teinud tähelepaneku, et just inimese põhiseisund (fundamentaalne tunne) kujundab inimese kogemused tema elus. Inimene, kes armastab elu (ehk ennast) - kogeb põhiliselt positiivseid kogemusi ja inimene, kes tunneb ennast ohvrina - kogeb pidevalt negatiivseid kogemusi. Ka nuttev inimene võib olla õnnelik ja armastav. Ja samas võib naeratav inimene õnnetu olla.

Olen nõus, et on see fundamentaalne olemine (õnnelik või õnnetu).
Minu küsimus on selles, mil määral me ise saame otsustada, milline meie fundamentaalne olek on?
Enda kogemusest tean, et minu fundamentaalne olek on elu jooksul muutunud õnnelikust õnnetuks ja hiljem jälle õnnelikuks. Arvan, et ma sel õnnetul perioodil ikkagi olin õnnetu... Aga võib-olla mulle ainult tundub nii...
Heh.

Arutasime teemat natuke edasi...

Et siis hingel on soovid - saada uusi kogemusi. Ja see on väga tore. Aga see ei välista uute kogemuste poole pürgimist (teekond ise on ka muidugi (uus) kogemus) õnnelikult tegemast. S.t. - soov ja soovi seni täitumata olek ei välista õnnelik olemist - südamest, rahuga, armastusega.

Samas, kui tavateadvus tuleb seletama, et "tahame ju seda kogemust, kus ta nüüd on siis, miks teda veel pole", siis kui lasta tal sedasi muudkui seletada ja minna sellega kaasa, siis see kipub sealt õnnelikust olekust lihtsalt minema viima... Nii et, olgem tähelepanelikud

Usaldusest - olen viimasel ajal praktiseerinud sellist suhtumist/uskumust, et Universum teeb kõike minu (ja teiste) parimaks hüvanguks, see on tema plaan, kui oleme nõus laskma sel realiseeruda meie kaudu. Seega elan arvamises, uskumises, usalduses, et kõik juhtub minu ja teiste parimaks hüvanguks ning kõik realiseerub füüsilises maailmas parimal võimalikul hetkel. Kui miskit, mida soovin, pole veel "ilmunud" minu ellu ju siis pole parim võimalik hetk käes. Me kõik muutume koguaeg, kasvame, muudame oma arvamusi, suhtumisi jne. Eri hetkedel reageeriks või käituks me samas olukorras erinevalt. Vahel on võib-olla parem, et olen millegi saamisel, kuhugi minemisel oma arengus teises etapis kui praegu, ning see "miski" realiseerub, manifesteerub mu ellu siis, kui on kõige õigem hetk. Või siis näiteks keegi mu ümber, keda miski ka mõjutab, on paremas "kohas" oma arengus just siis kui manifesteerumine aset leiab vmt. Kuna manifesteerumised käivad sageli mitmete inimeste kaudu ja mõjutavad mitmeid inimesi, siis selle paljude muutujatega võrrandi parimat lahendit ei pruugi me sageli ise aimata või hoomata. Loodan, et minu uskumus parima lahendi realiseerumisest pole midagi väga utoopiliselt mööda tegelikkusest... Või siis - on mul selle utoopilisusest ükskõik. Vähemalt mul on hea elada